redoksreaktsioonis

Redoksreaktsioonid ehk oksüdatsioon-reduktsioonireaktsioonid on keemilised reaktsioonid, kus elektronide ülekandum reagendide vahel muudab osalevate ainete oksüdatsioonitaset. Reaktsiooni käigus kaotab üks reagend elektrone (oksüdeerumine) ja teine võib neid vastu võtta (reduktron); tegelikult toimuvad need kaks protsessi samaaegselt ja on lahutamatult seotud.

Oksüdatsioon on elektronide kaotamine; reduktsioon on elektronide lisamine. Kuna elektronid liiguvad alati koos, toimub redoksreaktsioonides oksüdatsioon ja reduktsioon samal ajal ning need protsessid moodustavad Redoksreaktsiooni nime väärivaid reaktsioone.

Redoksreaktsioonides osalevad reagendid võivad toimida oksüdeerijateks (oksüdeerija võtab vastu elektrone ja põhjustab teise aine oksüdatsiooni) ning reduktoriteks (reduktor annetab elektrone ja põhjustab teise aine reduktsiooni). Oksüdeerijad ja reduktorid võivad olla sama aine erinevad oksüdatsioonitasemed või erinevad ained.

Poolreaktsioonide tasakaalustamisel eristatakse oksüdatsiooni poolreaktsiooni ja reduktsiooni poolreaktsiooni. Need tuleb elektronide arvu poolest võrdsustada; lahendustes kasutatakse sageli H+, H2O ja OH−-i, et kogu reaktsioon tasakaalus püsiks.

Näited: raua korrosioon hapniku juures on redoksreaktsioon, milles Fe oksüdeerub ja O2 redutseerub; põlemisprotsessid, näiteks CH4 + O2 → CO2 + H2O, on klassikalised redoksreaktsioonid. Bioloogias ja tehnoloogias on redoksreaktsioonid keskne osa energiavahetusest, akude tööst ning metallide töötlemisest.

Rakendused hõlmavad energiasalvestust (akud ja redoksparid), metallurgia, biokeemilised protsessid (raku hingamine), keskkonna analüüs ja tööstuslikud sünteesid. Redoksreaktsioonide mõistmine on fundamentaalne paljude kemiliste ja bioloogiliste süsteemide toimimise jaoks.