nukleiinhappe

Nukleiinhape on suur biopolümeer, mis koosneb nukleotiididest ja mängib keskset rolli geneetilise informatsiooni talletamisel, pärilikkuse ülekandmisel ning valgusünteesi ja RNA protsesside juhtimisel. Peamised nukleiinhapped on deoksüriibonukleiinhape (DNA) ja ribonukleiinhape (RNA). Nukleotiid koosneb suhkrust (DNA-des desoksüriboos, RNA-s riboos), fosfaatrühmast ja alusest. Alused võivad olla adenine, thymine (DNA), cytosine ja guanine; RNA-s on adenine, cytosine ja guanine ning uracil asendab thymine.

DNA on tavaliselt kahekordse heliksina, RNA on tavaliselt üks ahel. Baasid paari DNA-s A-T ja C-G, samas kui RNA-s A-U ja C-G. Keemiliselt moodustavad need sidemed ning struktuursed vormid võimaldavad informatsiooni täpse edasikandumise ja valkude sünteesi juhiste säilitamise.

Funktsioonid hõlmavad geneetilise info hoidmist ja pärilikkuse ülekandmist, juhiseid valgusünteesi jaoks ning mõnel juhul katalüütilist aktiivsust RNA molekulide kaudu (nt riboenzüümid). Nukleiinhappe tööpõhimõtted on aluseks paljude bioloogiliste ja meditsiiniliste rakenduste jaoks, sealhulgas geeniterapeutilised lähenemised ja biotehnoloogia tööriistad.

Ajalugu: nukleiinhappe avastamine toimus 19. sajandi lõpus Friedrich Miescheri poolt; 1953. aastal esitlesid Watson ja Crick DNA kahekordse heliksi mudeli, millele toetusid Rosalind Frankliini röntgendifraktsioonid ja Chargaffi reeglid. Täna on nukleiinhappe uurimine keskne molekulaarbioloogias.