röntgendifraktsioonid

Röntgendifraktsioonid ehk röntgenikiirte peegeldumine on tehnika, mida kasutatakse tahkete materjalide kristallstruktuuri määramiseks. Selle meetodi aluseks on asjaolu, et röntgenikiired difraheeruvad ehk peegelduvad kristalli sisemistelt aatomitasanditelt teatud nurkade all.

Kui röntgenikiir kiiritab kristalli, hajub see igas suunas. Kui aga röntgenikiirte lainefront langeb kristalli aatomitasanditele, tekib peegeldumine. Erinevatelt aatomitasanditelt peegelduvad kiired interferreeruvad omavahel. Konstruktiivne interferents ehk tugevnemine toimub ainult siis, kui teatud tingimused on täidetud, mis on kirjeldatud Braggi seadusega. Braggi seadus seob röntgenikiirte lainepikkuse, peegeldumisnurga ja aatomitasandite vahelise kauguse.

Mõõtes erinevaid peegeldumisnurki ja nende intensiivsusi, saab koostada difraktogrammi. Difraktogramm on graafik, mis näitab peegeldunud röntgenikiirte intensiivsust nurga funktsioonina. Selle graafiku analüüs võimaldab kindlaks teha kristalli üksuse raku parameetrid, aatomite paiknemise ja muud kristallstruktuuri omadused.

Röntgendifraktsioonid on laialdaselt kasutusel mitmetes teadusvaldkondades, sealhulgas materjaliteaduses, keemias, füüsikas, bioloogias ja geoloogias. Selle abil uuritakse materjalide polümorfismi, faasimuutusi, kristallilisust ja defekte. Meetod on mittemanipuleeriv, mis tähendab, et see ei kahjusta uuritavat proovi.