notatsioonisõna

Notatsioonisõna on mõiste, mida kasutada kirjanduses on ette tulnud kirjeldamaks sõna, mis toimib notatsiooni või sümboli viitena tekstis. See on meta-tegevuse või õpetusliku konteksti tööriist, mida kasutavad autorid, kui nad selgitavad mitte-rahuldava sõnalise kirjeldamise asemel sümboleid ja nende tähendusi.

Etymoloogia ja ajalugu: koostis on moodustatud sõnadest notatsioon ehk notation ja sõna ehk word. Notatsioonisõna ei tähenda uut sõna sõna-sõnalt, vaid viitab sellele, et teatud sõna dokumenteerib või märgib konkreetset sümbolit, märki või tähendust. Kasutus on levinud peamiselt pedagoogilises ja teoreetilises tekstides, kus vaja eristada keelelist väljendust sümbolist lausest.

Funktsioon ja rakendus: notatsioonisõna toimib sillana loetava keele ja formaalse notatsiooni vahel. See aitab selgitada, mida sümbol või märgis denotes ja kuidas see lausesse paigutub. Notatsioonisõnu võib kasutada glossaarides, tuletustes või meta-tekstides, kus on oluline eristada, mida kirjeldatakse kui osutatud sümbolit.

Näited: Notatsioonisõna 'N' tähistab loendurit. Notatsioonisõna 'f' viitab funktsioonile f(x). Notatsioonisõna '∈' kirjeldab kuulumist mõistele, kui seda selgitatakse lahti tekstina.

Seosed ja kriitika: notatsioonisõna ei ole üldiselt laialdaselt standardiseeritud mõiste ning selle kasutus võib varieeruda sõltuvalt autorist ja valdkonnast. See on pigem kirjanduses või õpikutes esinev analüütiline tööriist kui kindel terminoloogia, millele on ühtne definitsioon.