normaliseerimise

Normaliseerimise mõiste viitab protsessile, mille käigus muudetakse või kohandatakse midagi vastavaks tavapärasele või standardsele vormile või tasemele. See on laialt levinud mõiste ning selle tähendus sõltub kontekstist: tehnilises, statistilises, sotsiaalses või kultuurilises.

Andmete normaliseerimine hõlmab andmete väärtuste viimist ühele skaale, et neid oleks võimalik võrrelda ja analüüsida ühtlasemalt. Levinud meetodid on min-max-skaalumine ja z-skoorimine. Normaliseerimine vähendab suuruste mõju ja võib parandada mudelite jõudlust, kuid on tundlik kõrvalekallete suhtes ning valik võib tulemusi mõjutada.

Andmebaaside normaliseerimine on andmete struktureerimise meetod, mille eesmärk on vähendada andmete dubleerimist ja parandada andmete terviklikkust. Tavapärased vormid (normaalsed formaadid) hõlmavad 1NF, 2NF, 3NF ja BCNF. Igal tasemel on eesmärk piirata anomalide tekkimist ja lihtsustada andmete haldamist.

Sotsiaal- ja rahvusvahelises kontekstis viitab normaliseerimine protsessile, mille käigus tavaks või käitumine muutub ühiskonnas vastuvõetavaks või normaalseks. See hõlmab normide, praktikate ja suhtlusviiside muutumist ning riikidevaheliste suhete normaliseerimist pärast konflikte või isolatsiooni.

Kriitika rõhutab, et normaliseerimine võib varjata kõrvalekaldeid või tugevdada ebaõiglaseid struktuure, sõltuvalt kontekstist ja meetodite valikust.