nimisõnalisus

Nimisõnalisus on linguistikas mõiste, mis kirjeldab sõna või sõnapaaride käitumist lauses nimisõnana. See hõlmab nii vormilisi omadusi kui ka sünteetilist ja semantilist kasutust: nimisõnad esinevad lauses sageli subjekti või objekti rollides ning neil on käänded ja arv, nad võivad olla määratud või määramatud ning moodustavad nimisõnalisi fraase koos teiste sõnadega.

Nimisõnalisus hõlmab ka võimet kasutada teisi sõnaliike nimisõnalises funktsioonis, näiteks teatud kontekstides või nimisõnaliste moodustuste kaudu. Eesti keeles on tavaliselt nimisõnade käändumine ja arvuline vorm ning nimisõnaline funktsioon saavutatakse ka demonstratiivide või omastussõnadega. Sõnu, mis pole algselt nimisõnad, saab sageli nimisõnalises tähenduses kasutada tänu nimisõnalisusele tekkivatele moodustustele.

Näide: verbist lugema moodustub nimisõnaline vorm lugemine, mis tähistab tegevust “lugemine”. See nimisõnaline vorm võib lauses toimida suvalise nimisõnalise süntaktilise suhtega, näiteks “Lugemine on huvitav.” Selline protsess on nimetatud nimisõnaliseks moodustamiseks (nominalization) ja on levinud paljudes keeltes.

Typoloogiliselt on nimisõnalisus sageli gradatsiooniline nähtus: erinevates keeltes on nimisõnaline klass rangelt piiratud või laialdasemalt ligi pääsetav. Mõistet kasutatakse nii keeleõppes kui ka grammatikaaruteludes sõnaliikide klasside ja fraaside struktuuri kirjeldamiseks.