mürgistust

Mürgistust ehk mürgitust on seisund, kus keha saab toksilise aine toel kahju. See võib tekkida äkki või järk-järgult ning tuleneb ainest sissevõtmisest, sissehingamisest, nahale sattumisest või süstimisest. Mürgistused võivad olla põhjustatud koju või tööstuses leiduva kemikaali, ravimite üleannustamise, looduslike või seente toksiliste ühendite ning toidust või tootmisprotsessidest tekkivate toksinide mõjust.

Mürgistused jagunevad sõltuvalt allikast: kemikaalimürgistused (kodukeemikaalid, põllumajanduskemikaalid, lahustid), ravimite üleannustamine, toidumürgid, raskemetallid ja mürgised seened või taimed. Seenemürgistused kuuluvad sageli aeganõudva diagnoosimise valdkonda, kuna sümptomid võivad varieeruda ja hilineda. Kõige tavalisemad varased sümptomid on iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ja nõrkus; raskemate mürgistuste korral võivad ilmneda haigusseisundid seedeelundkonna, närvisüsteemi, hingamisteede või südame-veresoonkonna süsteemide kaudu.

Esimesed toimingud mürgistuse kahtluse korral on olulised: viige haige värske õhu kätte ja eemaldage saastunud keskkonnast, vajadusel eemaldage saastunud rõivad ja loputage nahka veega. Kui mürgistus on suukaudne, ärge andke inimesele toitu ega vett enne arsti nõuannet; järgige etiketi juhiseid ning kutsuge kõrgendatud riskide korral viivitamatult meditsiiniline abi või mürgistusteabekeskus. Kui inimene on teadvusetu, asetage ta külili ja kutsuge 112.

Haiglas hinnatakse mürgistuse tekkepõhjus ja astutakse dekonterminatsioonimeetmeid, mis võivad sisaldada aktiivsütt või muid puhastusviise ning spetsiifiliste mürgituste puhul antidoote või toetavat ravi. Mõned mürgistused vajavad eriteenuseid, jälgimist ja intensiivravi. Ennetus hõlmab turvalist ainekäitumist, korralikku märgistamist ja ladustamist, lastele mittesaadavate ainete hoidmist ning teadlikkust seenemürgistuste riskidest ja esmaabi põhimõtetest.