määramatus

Määramatus on eesti keeles nimisõna, mis tähistab seisundit või omadust, kus midagi on määramata, ebaselge või piiritlemata. Sõna põhialus on verb määrama; määramine tähendab täpsustamist või piiritlemist, määramatus aga puudumist või mitte‑täpsust. Termi kasutus on laiapõhjal ning see ilmub erinevates distsipliinides.

Matemaatikas ja loogikas viitab määramatus olukorrale, kus antud andmetest ei saa kindlaks teha ühte ainsat väärtust või lahendust. Näiteks klassikalises mõistes on 0/0 määramatu vorm, mis ei anna ühtset lahendust ilma täiendava kontekstita. Samuti võib määramatus kirjeldada olukorda, kus andmestik ei piira ühtset teooriat või lahendust; see puudutab teadusliku aruandluse piiranguid ja valikute vahelise arutluse vajadust.

Filosoofias ja teadusteoorias tähendab määramatus olukorda, kus tõde või parim seletus ei ole kindlalt määratud olemasolevate tõendite põhjal; erinevad raamistikud või tõlgendused võivad anda erinevaid tulemusi. Keeleteaduses või semantikas võib määramatus viidata ebamäärasele viidetele, kvantifitseerimise piiridele või tähenduse varieeruvusele.

Kasutus: Eestis kasutatakse terminit peamiselt akadeemilises ja filosoofilises kontekstis; igapäevases keelekasutuses peegeldab see vaguse või täpsuse puudumist ning piiride pehmust. Määramatus on mitmekülgne mõiste, mis kirjeldab midagi mitte täielikult kindlaks tehtud või määratud.