modulatsioonimeetod

Modulatsioonimeetod ehk modulaatsioon on sideprotsess, mille käigus infot lisatakse kandjale, muutes selle elektrilisi omadusi nii, et signaal sobiks edasiandmiseks läbi sidekanali. Kandja on tavaliselt sagedus, amplituud või faas, ning modulatsioon muudab neid omadusi vastavalt informatsioonile. Modulatsiooni peamine eesmärk on võimaldada signaali edastamist suurel distantsil, hallata kanalit, suurendada signaali eristatavust ning võimaldada mitme sidekanali samaaegset kasutamist.

Peamised modulatsiooniliigid jagunevad analoog- ja digitaalmodulatsioonideks. Analoogmodulatsioon hõlmab amplituudmodulatsiooni (AM), sagedusmodulatsiooni (FM) ja faasmodulatsiooni (PM). AM-is muutub kandja amplituud vastavalt info signaalile; FM-is kandja sagedus muutub; PM-is kandja faas muutub. Digitaalsed modulatsioonid hõlmavad näiteid nagu amplituudkanalivahetus (ASK), sageduskanalivahetus (FSK) ja faasikanalivahetus (PSK). Edasijõudnud digitaalmodulatsioonid ühendavad nii amplituudi kui faasi, näiteks QAM (quadrature amplitude modulation), mis suurendab ühes spektris edastatavate bittide arvu.

Kasutusvaldkonnad on laialdased: analoogmodulatsioonid on tavapärased raadiosides ja televioonis; digitaalmodulatsioonid moodustavad aluse mobiilsidele, Wi-Fi ja enamikule satelliidi- ning optiliste sidevõrkudele. Modulatsioonimeetodid nõuavad vastavust ja demodulaatoreid ning sageli täiendavaid tehnikaid, nagu sünkroniseerimine, filtreerimine ja koodimine, et kompenseerida kanalimoonutusi ning müra.