Analoogmodulatsioon

Analoogmodulatsioon on side- ja telekommunikatsioonis kasutatav protsess, mille käigus analoogsignaal modifitseeritakse kandja omaduste kaudu, et teavet saata. Kandja on kõrge sagedusega signaal, mis kannab modulaatori sisendi infot. Modulaator ühendab analoogsignaaliga kandja ning väljastab modulaatoritud signaali, mis sobib edastamiseks läbi sidelülituste või õhuvahemike.

Peamised tüübid on amplituudmodulatsioon (AM), sagedusmodulatsioon (FM) ja faasmodulatsioon (PM). AM-i puhul varieerub kandja amplituud modulandi järgi, sagedus ja faas jäävad peamiselt samaks. FM-i puhul varieerub kandja sagedus modulandi järgi, amplituud tavaliselt konstantne. PM-is varieerub kandja faas. Iga tüüp nõuab vastavat demodulatsiooni vastuvõtjas, et taastada algne analoogsignaal.

Tööpõhimõte: modulaatori sisend on analoogsignaal, mis muutub vastavalt informatsioonile; see mõjutab kandja omadusi (amplituud, sagedus või faas), moodustades modulaatoritud väljundi. Demodulatsioon vastuvõtjas eraldab algse analoogsignaali. Analoogmodulatsiooni puhul säilib signaalide pidev ja jätkuv muutumine, mistõttu on teabe taastamine sõltuv signaali tugevusest ja mürast.

Rakendused ja eelised/puudused: AM ja FM on laialdaselt kasutatavad raadiosides. AM on lihtne ja odav, kuid tundlik mürale ja helikvaliteet on piiratud. FM pakub paremat helikvaliteeti ja mürakindlust, kuid nõuab laiemat võimsus- ja spektriressurssi. PM on vähem levinud üldkasutuses, kuid on osa mõnest erilahendusest. Tänapäeval asendub osa analoogmodulatsioonist digitaalse modulatsiooniga, kuid analoogmodulatsioon on endiselt oluline mõnes spetsiifilises ja vanemas sidejaamade tehnoloogias.