modulaatsioon

Modulaatsioon on signaali omaduste muutmine selleks, et kanda informatsiooni. Tavaliselt kasutatakse kõrgsageduslikku kandja signaali (carrier), mille omadusi muudetakse vastavalt edastatavale teabele. Modulaatsioon on alus raadio- ja telekommunikatsioonidele ning digitaalsele andmesidele, võimaldades kanalite eristamist, signaalide jõudluse parandamist ning teabe edastamist erinevates tingimustes.

Analoogne modulatsioon jaguneb peamiselt Amplituudmodulatsioonile (AM), Sagedusmodulatsioonile (FM) ja Faasmodulatsioonile (PM). AMis muutub kandja amplituud vastavalt modulaatorile; FM muudab kandja sagedust; PM muudab kandja faasi. AM on lihtne ja odav, kuid tundlikam mürale ja kanali häiredele, FM pakub paremat mürakindlust ning kvaliteetse heli ja helisignaalide edastust, kuid vajab enam ribalaiust; PM on tihedalt seotud FM-iga ning kasutus on tavaliselt spetsiifilistes rakendustes.

Digitaalse modulatsiooni puhul edastatakse diskreetseid märke (entafiga bitide jada). Olulised lähenemised on ASK (amplituudvõte), FSK (sagedusvõte), PSK (faasvõte) ning nende kombinatsioonid nagu QAM (quadrature amplitude modulation) ja OFDM. Digitaalmodulatsioon võimaldab suuremat andmeedastuskiirust, paremat spektriaalset efektiivsust ning parem müra- ja valikorraldus, mis on kaasaegses Wi-Fi-, mobiil- ja satelliitsides keskne.

Demodulatsioon eraldab vastuvõtul algse modulaatorisignaali ja informatsiooni. Valikud sõltuvad kasutatavatest modulatsioonimeetoditest ning kanali iseloomust, mis mõjutavad sünkroniseerimist ja veaennetust.