modularisatsiooni

Modularisatsioon on disainiprintsiip, mille kohaselt keerukas süsteem jagatakse väiksemateks, eraldiseisvateks ja omavahel vahetatavateks osadeks ehk mooduliteks. Iga moodul täidab kindlat funktsiooni ja sellel on selgelt määratletud liidesed teiste moodulitega. See lähenemisviis võimaldab süsteemide loomist, haldamist ja arendamist palju paindlikumalt.

Peamised modularisatsiooni eelised hõlmavad lihtsustatud disaini ja arendamist, kuna erinevad meeskonnad saavad töötada eri moodulitega samaaegselt. Samuti hõlbustab see hooldust ja uuendamist, sest vigase või vananenud mooduli saab välja vahetada ilma kogu süsteemi mõjutamata. Moodulite korduvkasutamine erinevates projektides võib samuti vähendada arenduskulusid ja aega.

Modularisatsiooni rakendatakse laialdaselt tarkvaraarenduses, kus suured programmid jagatakse funktsionaalseteks komponentideks. Seda kasutatakse ka füüsiliste toodete, nagu autod või kodumasinad, disainis, kus erinevad osad, näiteks mootorid või juhtpaneelid, on eraldiseisvad moodulid. Samuti on modularisatsioon oluline infrastruktuuri projektides, näiteks hoonete ehituses, kus erinevad ehitusplokid ühendatakse tervikuks.

Samas võib liigne või vale modularisatsioon tekitada ka probleeme, näiteks suurendada moodulitevahelise kommunikatsiooni keerukust või viia üleliigsete komponentide tekkeni. Seetõttu on oluline valida sobiv modulatsioonitase ja disainilahendused, mis tasakaalustavad eeliseid ja võimalikke puudusi.