mitmekorruselised

Mitmekorruselised on eestikeelne omadussõna, mida kasutatakse hoonete kirjeldamiseks, millel on mitu korrust. Tavaliselt viitab see elamute ja kontorhoonete rühmadele, mille kõrgus ületab ühe korruse piiri, ning see tähendab kõrgemat tihedust võrreldes üks- või kahekorruseliste ehitistega.

Sõna on liitsõna: põhiosa on korrus, mille ette lisatakse mitme- ning lõpp-osasid moodustatakse vorminguga -elised, et tähistada hooneid, millel on mitu korrust. Seetõttu kipuvad öeldakse „mitmekorruselised hooned” või „mitmekorruselised elamud”.

Arhitektuuri ja kasutuse poolest iseloomustavad mitmekorruselisi hooneid vertikaalne liikumistruktuur (trepp ja sageli lift), mitu korrust hõlmav fassaad ning võimalus kasutada rõdu või lodžasid. Materjalivalik on mitmekesine: alates monoliitsest betoonist ja tellist kuni paneel- või kombinatsioonhooneteni; kõrgemate hoonete puhul on tavapärane, et fassaadis on koridori või loggia süsteemid ning suurem vertikaalne tsentraalseadus.

Ajalugu ja kontekst: Eestis ilmnesid laiemalt mitmekorruselised elamud peamiselt 20. sajandi teisel poolel ja NSV Liidu perioodil, kui oli vaja kiiresti suurendada elamispinda suurlinnades. Paneelmajad ja teised tööstuslikult toodetud ehitusviisid said laialt levinuks. Pärast iseseisvumist jätkus arhitektuuriline areng ning mitmekorruselised hooned on osa kaasaegsest linnaplaneerimisest, pakkudes tihedust ja funktsionaalset ruumi nii elamisele kui tööle.

Kokkuvõttes kirjeldab mõiste mitmekorruselisi ehitusobjekte ning nende rolli kaasaegses linnade arenduses.