migratsioonireiime

Migratsioonirežiim on riigi seaduste, määruste ja institutsioonide kogum, mis kujundab inimeste rahvusvahelist liikumist ning nende sisenemise, viibimise ja väljasaatmise tingimusi. Režiim määrab, kes võib riiki siseneda, mille tingimustel võib inimene oodata tööd või elamisluba, kuidas käsitletakse varjupaikasoojuseid ning kuidas toimuvad tagasisaatmise või deportatsiooni protsessid. Samuti hõlmab see andmevahetust, piiriläbipääsu kontrolli ja digitaalseid identiteedi- ning verblahendusi.

Migatsioonirežiim koosneb peamistest osadest: piirihalduse mehhanismid (piirivalve, kontrollid), viisa- ja varjupaigamenetlus, tööjõu migratsiooni reeglid, perede ühinemise ning ajutiste tööprogrammide raamistikud, ning tagasisaamise ja väljasaatmise mehhanismid. Samuti puudutab see andmevahetust ja tehnoloogilisi lahendusi piiride jälgimisel ning tööhõive- ja sotsiaalteenuste ligipääsu.

Lähenemised migratsioonirežiimile varieeruvad: liberaliseeritud režiimid, kus piirid on suhteliselt avatud ning rõhk on tööjõu ja perekonna ühinemisel; ning piiravad või selektiivsed režiimid, mis kasutavad kvoote, punkte, tööandja sponsorlust ja rangemaid asüüli- ning püsivamajutuse tingimusi. Režiimid arenevad koos majanduslike huvide, julgeolekuküsimuste ja rahvusvahelise õiguskehandiga.

Rahvusvaheline raamistik kajastab varjupaiga ja inimõiguste põhimõtteid (1951. Varjupaiga konventsioon ja 1967 protokoll) ning rahvusvahelist koostööd (IOM). Euroopa Liidus mõjutavad mitmed asjakohased mehhanismid Schengen, Dublin määrus ja liikmesriikide vastutused. Kritika keskendub sageli õiguste piiramise, ebavõrdse ligipääsu varjupaigale ning töö- ja elutingimuste riskidele migratsioonirežiimide kontekstis.