massianalüsaatorid

Massianalüsaatorid, tuntud ka kui massispektromeetrid, on analüütilised vahendid, mis võimaldavad määrata molekulide või aatomite massi. Need instrumendid töötavad molekulide ioniseerimisel, nende massi-laengu suhte järgi eraldamisel ja seejärel nende tuvastamisel. Selle tulemusena saadakse massispekter, mis on graafiline kujutis, kus esindatakse ioonide intensiivsust nende massi-laengu suhte funktsioonina.

Massianalüsaatorid leiavad laialdast kasutamist erinevates teadusvaldkondades. Keemias kasutatakse neid ainete identifitseerimiseks ja kvantifitseerimiseks, näiteks ravimite analüüsimisel või toiduainete koostise uurimisel. Bioloogias aitavad need uurida valke, peptiide ja teisi biomolekule, toetades seeläbi haiguste diagnoosimist ja uute ravimeetodite arendamist. Geoloogias ja keskkonnateaduses kasutatakse neid proovide isotoopide koostise määramiseks, mis annab informatsiooni nende päritolu ja vanuse kohta.

Massianalüsaatorite tööpõhimõte seisneb tavaliselt kolmes peamises etapis: ionisatsioon, massianalüüs ja detekteerimine. Ioonisatsioon tekitab molekulidest laetud osakesi, mida seejärel eraldatakse vastavalt nende massi-laengu suhtele erinevate massianalüsaatori tüüpide abil, nagu näiteks lendamisaja massianalüsaatorid või kvadrupoolmassianalüsaatorid. Lõpuks registreerib detektor tekkinud ioonid, luues seeläbi massispektri.