maksahaigus

Maksahaigus on üldmõiste, mis hõlmab haigusi, mis mõjutavad maksa või kahjustavad selle funktsioone. Maksa peamised ülesanded on ainevahetus, sapi tootmine ja eritus, detoksifikatsioon, vere glükoosi- ja ravimite metabolism ning immuunne kaitse. Maksahaigused võivad olla ägedad või kroonilised, nakkuslikud või mittenakkuslikud, ning need võivad viia maksatsirroosi või maksapuudulikkuseni.

Põhjused ja tüübid: Levinud põhjused on viiruslik hepatiit (A, B, C), alkohoolne maksahaigus, rasvmaksa haigus (NAFLD/NASH), ravimite või toksiliste ainete põhjustatud maksakahjustus ning autoimmuunhaigused. Geneetilised haigused nagu hemokromatoos ja Wilsoni tõbi võivad samuti põhjustada maksahaigust. Sapiteede haigused ja kroonilised põletikulised seisundid võivad maksafunktsiooni talitlushäireid süvendada.

Sümptomid ja märgid: Varases staadiumis võib sümptom puududa. Kui need ilmnevad, on levinud väsimus, halb söögiisu, ikterus (kollasus), parempoolse ülakõhu valu, puhitus või vedelik kõhuõõnes ning maksafunktsiooni lõppastmete häired võivad viia entsefalopaatiani raske haiguse korral.

Diagnoos: Uuringutel kasutatakse vereanalüüse (ALT, AST, ALP, GGT, bilirubiin, albumiin) ning viirusnakkuste markerid. Pildidiagnostika (ultraheli, CT, MRI) ja elastograafia hindavad maksa seisundit; maksabiopsia võib osutuda vajalikuks täpse diagnoosi ja staadiumi määramisel.

Ravi ja haldus: Ravi sõltub haigusest: viirushepatiidi vastu kasutatakse viirusevastaseid ravimeid; NAFLD/NASH puhul keskendutakse kehakaalu langetamisele, liikumisele ja riskifaktorite kontrollile; alkohoolse maksahaiguse korral alkoholi vältimine; autoimmuunhaiguste puhul võib olla vajalik immunosupressiivne ravi. Mõnel juhul on vajalik maksasiirdus.

Ennetus ja prognoos: Vaktsiinid hepatiit A ja B ning turvalised eluviisid vähendavad riske. Varajane avastamine ja ravi parandavad prognoosi; maksahaiguse prognoos sõltub konkreetsest haigusest ja ravivõimalustest.