maitsetundlikkus

Maitsetundlikkus ehk gustatoorne tundlikkus on inimese võime eristada ja hinnata maitseid ning nende tugevust. Tavaliselt eristatakse viit põhitunnetust: magus, hapu, soolane, kibe ja umami. Tajumine sõltub maitsetundlike retseptorirakkude toimimisest, mis paiknevad peamiselt keele pinnal maitsepungades ning mõnel juhul ka muudel limaskestadel.

Impulsid jõuavad ajju kraniaalsete närvide VII (facialis), IX (glossopharyngeus) ja X (vagus) kaudu ning lõppevad gustatoorses ajukoores.

Maitsetundlikkus on osaliselt geneetiliselt määratud. Näiteks võib kibeainete (nt PTC või PROP) tundlikkus erineda ning see mõjutab mõningaid toitumisvalikuid ning maitsetunnetust. Geneetilised erinevused aitavad selgitada, miks inimesed kogevad maitseid erinevalt.

Uuringute meetodid hõlmavad psühhomeetrilisi lävekatseid (detektsiooni- ja eristamislävi) ning maitsetugevuse skaalasid; lisaks kasutatakse vahel ka geneetilist testimist, et hinnata tundlikkuse komponenti.

Tegurid, mis maitsetundlikkust mõjutavad, hõlmavad vanust, suitsetamist, haigusi ja ravimite tarvitamist, rasedust ning toitumis- ja eluviisi muutusi. Maitsetundlikkus võib mõjutada isu, toitumist ja toidueelistusi ning on oluline kontekst nii kliinilises kui toitumisalases töös.

Seosed ja rakendused: mõistet kasutatakse toitumise ja maitseteaduse uurimisel ning kliinilises kontekstis maitsehäirete diagnoosimisel (dysgeusia) või maitsetusest põhjustatud elustiili nõustamisel.