lokaalanesteesia

Lokaalanesteesia on piiratud keha piirkonna ajutine tundlikkuse või valu puudumine, mille tekitab kohalik anestetik. See võimaldab protseduuri või operatsiooni valutut läbiviimist ilma patsiendi üldnarkoosis teadvuse kadumiseta. Lokaalanesteesia on peamiselt piiratud piirkonna funktsioonide taastumisega ja ei mõjuta kogu organismi teadvust.

Mehhanismiks on närviaktsioonide juhtivuse blokeerimine, kui lokaalanesteetikumid blokeerivad másnaatriumi kanalid. See takistab aktsioonipotentsiaalide teket ja edasist impulsside levikut mööda närve, esialgu valutingimuste ja temperatuuri tundlikkuse kadumise suunas, seejärel võib kaasneda puudutustunde kadumine. Tehnikaõige kasutamine sõltub protseduurist ja piirkonnast.

Tavalised manustamismeetodid hõlmavad kohalikku pinnal rakendust (topical), infiltraatsioonisüstid kahjustatud piirkonnas, perifeersete närvide blokaadi, laiemat piirkondlikku või intra-artikulaarset manustamist. Võimalik on ka intravenioosne regionalne anesteesia (Bier blok). Onset ja kestus sõltuvad aine tüübist, kontsentratsioonist ja kasutatud vasokonstriktorist (nt epinefriin), mistõttu mõned ained pakuvad kauem kestvat efekti.

Peamised ained on amiidid nagu lidokaiin, mepivakaiin, ropivakaiin ja bupivakaiin, ning estrid nagu prokaiin (vähem kasutusel). Amideimidid lõhustuvad maksas, esterid plasmases esteräidides. Blokeeriv mõju võib põhjustada süsteemset toksilisust (LAST), mis avaldub varem või hiljem krampidena, peapöörituse, segamõjustena või südame rütmide häiretena; risk suureneb intravaskulaarse süstimise või suurte annuste korral. Aspiriatsioon enne süstimist ja vajadusel ventilatsioon on olulised ohutusnõuanded. Lokaalanesteesia puhul on oluline demokraatlik tähelepanu farmakoloogiale ja patsiendi eripäradele, sh rasedus ja vanus.