liikumisvabadust

Liikumisvabadus, või vabadus liikuda, on põhimõtteline põhiõigus, mis hõlmab inimese õigust liikuda enda riigi territooriumil, right to leave riigist ja õigust elada või asuda elama teises piirkonnas või riigis. See hõlmab nii liikumist seesriigis kui ka rahvusvahelist liikumist ning sageli ka õigust valida elukohaks sobiv koht. Liikumisvabadus on sageli jaotatud vabaduseks liikuda ja elada, elamiskohast sõltuvus õigust tööl, haridusel ja sotsiaalsetele teenustele.

Rahvusvaheline õigus tunnustab liikumisvabadust kui erinevate dokumentide kaudu. Näiteks Ühinenud Rahvaste Teachingsis on see kirjas in the Universal Declaration of Human Rights (Artikkel 13) ja rahvusvahelises kavas Civil and Political Rights (Artikkel 12), mis sätestavad õiguse liikuda ja elada oma riigis ning õiguse väljastpoolt riiki lahkuda ja koju tagasi pöörduda. Keskne on mõiste, et see õigus kehtib inimestele, kes on riigi territooriumil õiguspäraselt viibivad.

Euroopa Liit on liikumisvabaduse kontekstis keskne, pakkudes õiguslikku raami EL kodanikele ja nende perekonnaliikmetele vabalt elada, töötada ja õppida teistes liikmesriikides (directiiv 2004/38/EC). Sellega kaasnevad siiski piirangud avaliku korra, julgeoleku ja tervise tõttu ning pärast teatud perioodi õigused muutuvad alalise elamise õiguseks. Schengeni ala vähendab siseriiklikke piirivalvesilte, kuid välispiirid jäävad kontrolli alla.

Rohkem kui tehniline mõiste, on liikumisvabadus poliitiliste ja sotsiaalsete suhete tasandil seotud töövõimaluste, majutuse ja sotsiaalteenuste kättesaadavusega ning kaasneb erisused ning väljakutsed nii kodanikele kui mittekodanikele.