liigirikkus

Liigirikkus on ökoloogiline mõõdik, mis kirjeldab, kui palju erinevaid liike esineb kindlas piirkonnas, alal või näidisvõttes. See on elustiku mitmekesisuse oluline komponent ja kajastab alfa mitmekesisust: rikkust piirkonna sees, kuid ei näita liigide jaotust ega nende arvulist domineerimist.

Liigirikkuse hindamiseks kogutakse ja loetletakse esindatud liigid kindlal uuringualal. Uuringud kasutavad sageli standardiseeritud näidustusi ja pikaajalisi seiremeetodeid. Kuna näiduste suurus ja uurimustöö intensiivsus võivad tulemusi mõjutada, kasutatakse meetodeid nagu rarefaction ning liikide kogumiskõverad ja standardiseeritud alade võrdlemine.

Seosed ja piirangud: Liigirikkus on peamine alfa mitmekesisuse näitaja, kuid ei anna teavet liigide arvulise jaotusjaotuse või funktsionaalsete rollide kohta. Täielik pilt mitmekesisusest hõlmab sageli ka beta mitmekesisust ning erinevate mitmekesisusnäitajate vahelistid suhteid.

Rakendused: Liigirikkust kasutatakse ökoloogiliste seirede, looduskaitse planeerimise, taastamise hindamise ning kliimamuutuste mõju hindamise kontekstis. Üldiselt suurem liigirikkus viitab sageli tervema ja stabiilsema ökoloogilise süsteemi lähenemisele, kuid on erandeid.

Piirangud: Tulemused sõltuvad uuringu ulatusest, detekteerimisvõimekusest ja liigide tõenäosuslikust avastatavusest. Liigirikkus ei anna täielikku ülevaadet ökosüsteemi funktsioonidest ega liigide seisundist, seetõttu kombineeritakse seda sageli teiste mitmekesisuse näitajatega (nt Shannoni või Simpson'i indeksid ning beta mitmekesisus).