lauseehituse

Lauseehituse (lauseehituse) mõiste viitab Eesti keele grammatika osale, mis uurib, kuidas sõnad moodustavad lauseid ning millised vormid ja paigutused tähendust vahendavad. See hõlmab lausete loomise reegleid, sõnade ühendamise põhimorme ning kirjavahemärkide rolli. Lauseehitus on tihedalt seotud nii sõnavormi kui ka lausete tähendusega, sest vormid ja paigutus näitavad, keda või mida väide puudutab ning milline on väite suund.

Lause peamised koostisosad on predikaat ja subjekti (lause kandes). Lisaks võivad lausele anda täited (otsene ja kaudne), määrused ning teised täiendavad osad. Nende rollid väljenduvad peamiselt käänete ja vormide kaudu ning nende paigutus lauses sõltub sellest, mida lauses rõhutada soovitakse. Eesti keeles on märkimisväärne, et rikkaliku käänestussüsteemi tõttu võib lausete järjekord olla suhteliselt vaba.

Lause tüüpide seisukohalt eristatakse lihtlaused, liitlaused ja alamlaused. Lihtlauses on üks predikaat; liitlaused ühendavad kaks või mitu põhilauset konjunktiivide kaudu; alamlaused ehk alamsedad annavad teisele lausest sõltuva väite. Keerulisemad laused koosnevad sageli mitmest lõigust ja alamlausest, mis on omavahel seotud sõnaga või konjunktiidega nagu et, kui, kus jne.

Kirjavahemärkidel on oluline roll lausete struktuuri mõistmisel: komad eraldavad juhtivad ja sõltuvad osasid, samuti märgivad need ülesande jaotust ning lause sünkroonsust. Lauseehitus on võtmetähtsusega vahend tõhusa ja täpse keelekasutuse tagamisel.