kuumakorrosioonikindlust

Kuumakorrosioonikindlus on materjalide omadus taluda kõrgel temperatuuril toimuvat korrosiooni. See hõlmab nii oksüdatsiooni kui ka teisi kõrgete temperatuuride reaktsioone, nagu sulfidatsioon, karburatsioon ja kloriidide mõjutatud korrosioon, ning kaitsemehhanismide säilitamist, mis hoiavad materjali koed ja struktuuri.

Kuumakorrosioonikooslustest mõjutavad keskkond ja temperatuur. Kõrge temperatuur kiirendab ainevahetust ja kemikaalseid reaktsioone ning võib viia paksude kaitsekihtide moodustumiseni või vastupidi – kaitse puudumise korral kiirele massi kaotusele. Tavalised keskkonnad hõlmavad oksüdeerivaid gaase, väävlit sisaldavaid või kloriidseid keskkondi ning kütuste põlemisel tekkivaid gaase. Materjali valikut juhivad nii otsene korrosioonikindlus kui ka mehhaanilised nõuded, näiteks tugevus ja kõvadus.

Materjalide gruppide järgi on kuumakorrosioonikindlus kõige olulisemates rakendustes seotud nikli- ja rauapõhiste ning segamaterjalide (superalloy) kasutamisega, samuti keramikkattega või kaitsekatetega. Levinud lahendused hõlmavad MCrAlY kattekihte, alumiini või kromi aluskatteid ning difusioonikatteid. Soovitused sõltuvad keskkonnast: oksüdatiivsed keskkonnad soosivad kroomi- või alumiinisisaldusega kaitseid, samas karburatsioonis või sulfidatsioonis ning kõrgematel temperatuuridel on oluline stabiilne ja tihe kattetase.

Testimine ja standardid hõlmavad isothermal ja cyclic oksüdatsiooni teste ning kuumkorroosi/teste, sealhulgas kuumutatud soolade ja kloriidide uurimist. Tulemused annavad teavet võimaliku kasutusalaga ning pikaealisuse kohta.

Rakendused hõlmavad gaasiturbiine, katelde ja soojus­dünaamilisi süsteeme, keemiliste äriettevõtete seadmeid ja lennukiehitussektori komponente, kus on tarvis usaldusväärset kõrgetemperatuurilist vastupidavust. Väljakutsed on kulude, pikaealisuse ja ühildumise optimeerimine nii materjalide kui katete kujunduses.