krüokaitseainetest

Krüokaitseained, tuntud ka kui krüoprotektorid, on ained, mida kasutatakse rakkude, kudede ja elundite külmutamisel tekkida võivate kahjustuste vältimiseks või vähendamiseks. Peamine probleem külmutamisel on jääkristallide moodustumine, mis võivad rakumembraane purustada ja valke denatureerida. Samuti võib tekkida dehüdratsioon, kui vesi rakkudest välja külmub.

Krüokaitseained töötavad mitmel viisil. Mõned neist, nagu glütserool ja dimetüülsulfoksiid (DMSO), toimivad kui kaitsvad lahutid, mis seonduvad veega ja vähendavad jääkristallide moodustumist. Need ained lahustuvad ka rakkudes ja kaitsevad seestpoolt. Teised krüokaitseained, nagu suhkrud ja polümeerid, võivad moodustada klaasitaolise struktuuri, mis lukustab biomolekulid stabiilsesse olekusse ja takistab nende kahjustumist.

Krüokaitseaineid kasutatakse laialdaselt bioloogias ja meditsiinis. Neid kasutatakse sperma, munarakkude, embrüote ja tüvirakkude pikaajaliseks säilitamiseks viljakusravi ja teadusuuringute eesmärgil. Samuti on nad olulised kudede ja organite transplantatsiooni puhul, võimaldades nende säilitamist enne siirdamist. Krüokaitseainete tõhusus sõltub paljudest teguritest, sealhulgas kasutatavast ainest, selle kontsentratsioonist, külmutamiskiirusest ja säilitatavast materjalist. Pärast sulatamist tuleb krüokaitseained tavaliselt rakkudest eemaldada, et vältida nende toksilisust.