kondensaatoris

Kondensaator on elektronske seade, mis salvestab elektrilaengu kahe juhtiva plaki vahel eraldatud diektrikuga. Ta võrdub laengu Q mahtuvusega C ja saatava pingega V vastavalt Q = C·V, ning salvestatud energia on E = 1/2·C·V^2. Kondensaatorid käituvad kiiresti ning nende omadused sõltuvad dielektriku materjalist ja konstruktsioonist.

Olulised omadused hõlmavad mahtuvust (määra C), maksimaalset tööpinge, tolerantsi, ning lisaks sisemisi omadusi nagu eraysirelatsioon (ESR) ja ebaselgutuv ESL. Teatud temperatuuridel ja vananemisega võivad mahtuvus ja töövõime muutuda. Elektrolüütilised kondensaatorid on sageli suurema mahtuvusega, kuid võivad olla polaarseid ja näha suuremat lekkimist; keraamilised ja filmkondensaatorid pakuvad tavaliselt väiksemat suurust ja madalamat ESR-i ning on sagedased piiritatud pinge- ja temperatuuritingimustes. Superkondensaatorid (ultra- ja pseudo-kondensaatorid) võimaldavad suurt energiasalvet lühikestes ajamõõtudes.

Kondensaatorid jagunevad peamiselt mitmesse tüüpi: keraamilised (nt X7R, C0G), filmkondensaatorid (polüester, polüpropüleen), elektrolüütilised (alumiinium, tantalum) ning superkondensaatorid. Igal tüübile on spetsiifilised kohaldusvaldkonnad, suurus ja hind. Dielektrikust sõltub kondensaatori pinge-, temperatuuri- ja vananemiskindlus ning see määrab sobivuse erinevatesse rakendustesse, alates toitefiltratsioonist kuni ajastus- ja energiasalgastusse.

Ajaloos on kondensaatorid arenenud Leydeni jarpidest ja 18. sajandi lõpust alates. Tänapäeval on need levinud kõigis elektroonikaseadmetes, sealhulgas toiteallikates, filtrites, signaalitöö ja energiasalvestuses.