kliimavariatsioonist

Kliimavariatsioonist räägitakse siis, kui kliima omadused, nagu temperatuur, sademed ja teised atmosfääri nähtused, kõiguvad ajas ja ruumis. See hõlmab nii lühi- kui ka pikaajalisi kõikumisi ning võib tuleneda looduslikest protsessidest või inimtegevusest. Kliimavariatsioon erineb kliimamuutusest: variatsioon kirjeldab muutusi ja ebaregulaarsust ümber pikaajalise trendi, samal ajal kui kliimamuutus viitab püsivale muutusele üldises suunas.

Peamised variatsiooniallikaid on looduslikud ja antropogeensed tegurid. Looduslikku variatsiooni seostatakse ENSOga (El Niño–La Niña), Põhja-Atlandi tsüklitega (NAO), Vaikse ookeani ja Atlandi pikaajaliste mustritega (PDO, AMO) ning vulkaaniliste pursete ja päikeseaktiivsuse muutustega. Inimestegevus suurendab pikaajalist soojenemist ja mõjutab sademete ja muude mustrite arengut kasvuhoonegaaside kasv, aerosoolide muutuste ja maakasutuse tõttu.

Andmed ja meetodid: kliimavariatsiooni uurimisel kasutatakse instrumentaalseid rekordid ja kaugemal ajal ulatuvaid proxy-andmeid (puu aastaringid, jääkordus, korallid). Reanalüüsid ühendavad mõõtmised ja mudelid. Analüüsimeetodid hõlmavad trendianalüüsi, anomaalide uurimist, spektraalanalüüsi ning inter- ja decadal tsükliliste mustrite eristamist. Kliimamudelid (nt CMIP) simuleerivad variatsiooni ja pikaajalisi muutusi ning aitavad hinnata erinevate tegurite rolli.

Kliimavariatsioon on oluline mõiste kliimateaduses, kuna see aitab mõista kliima ebakorrapära ning parandada prognoose, riskide hindamist ja kohanemistrateegiaid. Uurimine keskendub paremate lühiajaliste ja keskpikaajaliste prognooside arendamisele ning variatsiooni integreerimisele kliimamõju hindamisse.