kirjeldusüksuste

Kirjeldusüksused on metadataüksuste kogum, mis kirjeldab ressurssi ning võimaldab selle identifitseerimist, leidmist ja ligipääsu. Mõiste on laialdaselt kasutusel raamatukogude, arhivaari ja digitaalarhiivide kontekstis ning viitab üksustele, mis sisaldavad ressursi kirjeldavat teavet. Kirjeldusüksused võivad esindada nii füüsilisi kui ka digitaalseid objekte ja neid kasutatakse ressursside omavahelisel seostamisel ning sisu ja konteksti mõistmisel.

Struktuuriliselt võivad kirjeldusüksused olla hierarhilised: nad võivad kujutada kogu fondi või seeriat ning igaüks võib sisaldada üksikasjalikke kirjeldustelemente, nagu pealkiri, autor või koostaja, ilmumiskuupäev, keel, formaat, ulatus ja identifikaator. Kasutatavates standardites määratakse väljad, kontrollitud vocabularid ja andmete esitamise reeglid. Levinud standardid hõlmavad Dublin Core’i, MARCi, METSi ning arhivaarkitektuurides ISAD(G) ja ISAAR(CPF), kuid praktika võib erinevates institutsioonides erineda.

Kasutusala on laialdane: kirjeldusüksuseid kasutatakse kataloogides, arhivaaride säilitamise dokumentatsioonis ning digitaalarhiivides, kus need hõlbustavad otsingut, järeltöötlust ja andmete vahetust erinevate süsteemide vahel. Nad võimaldavad siduda seotud kirjeldusi ja tagada konsistentsi ning kvaliteetsete kontrollitud sõnavarade kasutamise, mis on kriitiline pikemaajalise kättesaadavuse jaoks.

Eelised hõlmavad paremat leidmist, mõjuva andmekvaliteedi ja suuremat interoperabiliteeti. Väljakutsed hõlmavad standardiseerimise tasakaalustamist organisatsiooni vajaduste ja ressursidega, granulaarsuse määramist ning keele- ja kultuurierinevuste arvestamist. Seotud mõisted on metadata, kataloog ja arhiiv.