identifikaator

Identifikaator on väärtus või märk, millega eristatakse objekti, kirjet või isikut kindlas süsteemis või kogumis. Eesmärk on tagada, et iga identifikaator viitab ühele ja ainult ühele komponendile ning et see oleks piisavalt stabiilne ja vajadusel kontrollitav.

Identifikaatorid jagunevad peamiselt kaheks liigiks: looduslikud (“natural”) identifikaatorid, mis tulenevad objekti omadustest, näiteks isikukood või registreerimisnumber; ja asendusvõtmed (“surrogate keys”), mis luuakse eraldi süsteemis või andmebaasis ning esindavad objekti sõltumatult selle omadustest.

Andmebaaside kontekstis on identifikaator tihti peamine võti (primary key), mis peab olema unikaalne ja muutumatu. Paljud süsteemid kasutavad ka globaalset unikaalset identifikaatorit, näiteks UUID-d (universaalne unikaalne identifikaator) või ULID-id, mis tagavad unikaalsuse erinevates süsteemides ja eri ajaperioodidel.

Programmeerimises on identifikaator laiem mõiste nime, millega viidatakse konkreteerse ressursile, nagu muutujad, funktsioonid või tüübid. Sõltuvalt kontekstist võib identifikaator tähistada ka kontakti või konta identifitseerijat, näiteks kasutajatunnust või klientinumbrit.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad kliendi, tellimuse või seansi identifikaatoreid. Oluline on hoida identifikaatorid unikaalsed, vähemalt mõistlikult püsivad ja mittepaljastavad liigset teavet; privaatsuse ja turvalisuse tagamiseks kasutatakse vajadusel ajutisi tokeneid.