kirjaoskust

Kirjaoskust, ehk kirjaoskus, tähendab võimet lugeda ja kirjutada ning on sageli peamine alus, millele inimesed loobuvad teadmiste omandamise ja ühiskondlikus osalemises. Tavapäraselt peetakse kirjaoskust põhioskuseks, kuid mõnes kontekstis eristatakse põhikirjaoskust (lugeda ja kirjutada lihtsalt) ja funktsionaalset kirjaoskust, mis võimaldab kasutada tekste ja kirju igapäevastes toimingutes, näiteks teabe tõlgendamist, vormide täitmist või kommunikatsiooni pidamist.

Ajalooliselt on kirjaoskuse areng seotud laiapõhjalise hariduse levikuga. 18. ja 19. sajandil hakati suuremal määral rakendama üldharidust, mis tõstis kirjaoskust ning andis inimestele paremad võimalused tööl ja kodanikuelus. 20. sajandil toimus ulatuslik universaalne põhiharidus, mis vähendas märkimisväärselt kirjaoskuse puudust ja toetas majanduskasvu ning sotsiaalset kaasatust. Tänapäeval on elukestev õpe ja täiendkoolitus keskseteks suundadeks ning kirjaoskuse käsitlus hõlmab tihti ka digitaalset või meditsiinilist literatsiooni ning kriitilist tekstilugemist.

Kirjaoskuse mõõtmine tugineb rahvusvahelistele indikaatoritele ja uuringutele. UNESCO, OECD ja teised organisatsioonid koguvad andmeid kirjaoskuse tasemete kohta ning võimaldavad võrdlusi riikide vahel. Funktsionaalne kirjaoskus hindab, kui hästi inimesed suudavad kasutada kirjutamist ja lugemist igapäevastes olukordades ning kuidas see mõjub majandusele ja sotsiaalsetele osalusvõimalustele.

Eestis on kirjaoskuse jätkuv arendamine seotud üldhariduse kvaliteedi, varajase toetamise ja täiendkoolituse programmidega, mis aitavad säilitada ja tõsta täiskasvanute oskuste taset ning soodustada kaasatust kiiresti muutuvas tööturul.

---