kaugnägemist

Kaugnägemine ehk hüperopia on nägemishäire, mille korral valgus fokuseerub võrkkesta taha, mitte otse sellele. See teeb lähivaate objekti nägemise raskemaks, eriti kui silma fookusvõime ei suuda piisavalt akommodatsiooni kasutada. Hüperopia võib esineda igas vanuses, kuid sageli kompenseeritakse see lapsepõlves akommodatsiooniga; vanematel inimestel võib nähtavus lähedale halveneda kiiremini või tekkida presbyopia.

Põhjused ja riskitegurid hõlmavad silma pikkust, korrapära (sarvkesta kaarekuju) ja geneetilist soodumust. Kõige levinum on kaasasündinud või varajases eas alanenud nägemine, kuid sageli muutub olukord elukaarel. Põhjuseks võivad olla ka visuaalse sistensi või silmamuna kuju muutused. Hüperopia esinemine varieerub rahvuslikes ja vanuserühmades ning võib esineda koos teiste refraktsioonihäiretega.

Sümptomid võivad hõlmata raskust näha lähiaid, vajadust pingutada lugemise või kirjutamise ajal, peavalusid, silmade väsimust ja ärrituvust silmades eriti pikkade lugemis- või töödeldavate tegevuste ajal. Lapsed võivad nägemisega seotud probleeme näha kui koolis eristatakse vähem tekste või nad hõõruvad silmi tihti.

Diagnoos tehakse silmaarsti või optometristi poolt põhjaliku nägemisuuringu ja refraktsiooni testide abil, sealhulgas retinoskoopia või subjektiivse retinatsiooni abil. Ravi keskendub nähtavuse parandamisele lähivaates. Kõige tavalisem lahendus on silmatilgad: prillid või kontaktläätsed plus- (koonus) jõul, et valgus oleks fokuseeritud paremini võrkkesta külge. Harvematel juhtudel võib kaaluda refraktsioonikirurgiat või silma sisemiste implantaate. Varane diagnoos ja sobiv korrigeerimine vähendavad lapsel tekkinud amblyopia ( „lõbusa silma“ ) riski ning parandavad igapäevast funktsiooni täiskasvanutel.