kaubanduslepinguid

Kaubanduslepingud on riikidevahelised kokkulepped, mille eesmärk on kaubavahetuse piirangute vähendamine ning reeglite ja standardite kehtestamine kaupade, teenuste ning sageli ka investeeringute vallas. Need lepingud võivad olla kahepoolsed, mitmepoolsed või piirkondliku või globaalse ulatusega ning täiendavad üldist rahvusvahelist kaubandusreeglite raamistikku, mida kohaldab Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO).

Tüübid ja piirid. Liikmesriikide vahel sõlmitakse tavaliselt kahepealsed või mitmepoolsed kaubanduslepingud. Tihti eristatakse vabakaubanduslepinguid (FTA), mille puhul tehakse tariifide olulise osa kaotamise või vähendamise kokkulepped kaupade puhul ja määratletakse reeglid päritolu, et soodustust saaks kasutada ainult teatud toodetele. Regionaalsed lepingud võivad hõlmata ka tolliliitu või ühist turgu, kus liikmesriigid pakuvad ka ühist väljastpoolt liitu kehtivat tollipoliitikat. Samuti on olemas laiemad komplektid, mis hõlmavad teenuseid, investeeringuid, intellektuaalomandit ja asjakohaseid kõikehõlmavaid regulatsioone.

Põhisisud ja mõju. Kaubanduslepingud võivad sisaldada tariifide vähendamist või elimineerimist, reegleid päritolu, teenuste ja investeeringute piiranguid ja kaitset, intellektuaalomandi sätete raamistikku, riigihankekokkuleppeid, konkurentsi ja subsiditeerimise aluseid ning kestlikkuse või sotsiaalsete standardite nõudeid. Vaidluste lahendamise mehhanismid, kontroll ja järelevalve ning õiguslik jõustumine on olulised osad. Kaubanduslepingud mõjutavad ka kolmanda riigi kaubandust MFN-printsiibi kaudu ning võivad olla osa laiemast rahvusvahelisest kaubanduspoliitikast.

Eesti ja Euroopa Liit. Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriik peab peamiselt arvestama ELi väliskaubanduslepingute raamistiku ja läbirääkimistega, kuid mitmepoolsed ja piirkondlikud lepingud mõjutavad Eesti kaubandust ning investeeringuid samamoodi. Kaubanduslepingud on oluline vahend turu avamiseks ning majandustegevuse konkurentsivõime suurendamiseks.