järelmoodustite

Järelmoodustised on geoloogilised moodustised, mis tekkivad pärast esialgse kivimi või ladestuse sünnitust hilisemate geoloogiliste või keemiliste protsesside tulemusena. Need võivad muundada olemasolevat kivimit, lisada uusi mineraale või moodustada struktuure, mis ei kuulu esialgse moodustumise vaimu alla.

Kõige paremini tuntud järelmoodustised on koobastes: speleotüübid, nagu stalaktiidid, stalagmitid ja voolustruktuurid, tekivad lahustunud minerali lahustuvusest ja veest järkjärgulisel sadestumisel. Teised näited hõlmavad sekundaarseid mineraale, mis vormuvat diagenesi, metamorfismi või hydrothermalistliku unelektrikaga kaasneva keemilise muutuse tulemusena; sageli esinevad need kui kivimist ümbritsevad või süvistatud kantidesse moodustuvad sillad, kilekurrud või seurverdid.

Järelmoodustiste tekkes mängivad rolli veevoolud ja lahustunud mineraalide kogused, temperatuur, rõhk ning kestvad ajaperioodid. Samuti võivad bioloogilised protsessid ja pinnase pedogenees soodustada mineraalide sadestumist ja struktuuride moodustamist. Seetõttu annavad järelmoodustised märku keskkonna ajaloost, vedelike liikumise radadest ning kliimatingimustest minevikus.

Olulised on nii teaduslik kui ka praktiline aspekt: need moodustised aitavad mõista regionalset geoloogiat, vedelike ringluse ajalugu ja varanduste tekkemehhanisme ning neid uuritakse klassikalise mineralogias, petrographias ja isotoopianalüüsiga. Lisaks on järelmoodustised olulised kultuuriliste ja looduslike maastike joonistamisel ning kaitsealadel.