järelkujutuse

Järelkujutus (inglise keeles afterimage) on visuaalne nähtus, mille korral kujutis jätkub nägemisel pärast seda, kui algne stiimul on kadunud. Tavaliselt ilmub see peale tugevat värvi või heledusega stiimulit ja kaob mõne sekundiga. Järelkujutus võib esineda nii pildina kui ka mõneti „mängiva” kujutisena silma ees või võrkkestal.

Järelkujutusi on peamiselt kahes tüübis: negatiivne ja positiivne järelkujutus. Negatiivne järelkujutus näitab stiimuli vastuolulisi värve või heledust ning tekib tavaliselt pärast lühikest keskendumist tugevale värvale; kui vaadata valget pinda, paistavad värvid komplementaarsena. Positiivne järelkujutus on harvem ja sarnaneb algsele kujutisele pigem täpse või kergelt etteteatatud kujutise jätkuva ilmega.

Mehhanismid järelkujutuse taga hõlmavad nii võrkkesta kui ka kesknärvisüsteemi adapteerumist. Kui vaadatakse tugevat värvi, väsivad vastavad kolvid või rohked pigmentrakud, misjärel pärast stiimuli lõppemist reageerivad teised kanalid erinevalt ja tekitavad kontrastse järelkujutuse. Värvijärelkujutused on sageli seletatavad ka vastandprotsessi teooria kaudu, mille kohaselt värvid tajutakse vastandkanalites (nt punane–roheline, sinine–kollane) ja järelkujutus peegeldab selle tasakaalustamist.

Kasutusvaldkonnad ja nähtuse esinemine on sageli seotud kunstilise kujundamise, optiliste illusioonide ja koomiksite või printsipiaalsete katsete jälgimisega. Järelkujutust võib täheldada nii igapäevastes vaatlustes kui ka teadusuuringutes, kus see aitab mõista värvitaju ja visuaalse töötluse mehhanisme.