jäikusega

Jäikusega on üldmõiste, mis kirjeldab objekti vastupanu deformeerumisele ja kuju säilitamise võimet. See omadus on oluline nii materjaliteaduses ja mehhaanikas kui ka geomeetrias ja biomeditsiinis. Eesti keeles kasutatakse sageli vastavat terminit jäikuse kontekstis, rõhutades objekti võimet püsida muutumatuna jõu toimel.

Füüsikas ja inseneriteadustes mõõdetakse jäikust suhte kaudu jõu ja tekkinud deformatsiooni vahel. Tüüpilised näitajad on jäikus ja kõvadus; mida suurem on jäikus, seda väiksem on deformeerumine sama jõu korral. Erinevates kontekstides võib kasutada suuruseid nagu Youngi moodul, vedeliku või kihi jäikus, ning kõiki neid ühiselt iseloomustab vastupanu deformeerumisele.

Geomeetrias kirjeldab jäik keha keha, mille kuju ja suurus ei muutu deformeerimisel. Sellised kehad püsivad kindlate kauguste ja nurkadega ning võivad liikuda ruumis ainult ümber ja translatsiooniliselt. Jäikuse mõistet kasutatakse selles kontekstis vahendina kuju säilitava süsteemi kirjeldamisel.

Biomeditsiinis ja taastusravis tõuseb esiplaanile liigeste ja lihas-süsteemi jäikus, mis piirab liikumist. Jäikust võivad tekitada nii haigused, vananemine kui ka operatsioonijärgsed muutused. Mõõtlik jäikus aitab hinnata funktsionaalsust ja planeerida sobivaid treening- või ravi- intervenitsioone.

Jäikuse mõiste on oluline nii tehnilises kui kliinilises kontekstis, kuna see määrab, kuidas süsteemide kohta arvutused ja otsused tehakse ning kuidas struktuure või kehasid tuleb planeerida ja käsitleda.