juurdepääsõigus

Juurdepääsõigus on kinnistusõigus, mis annab isikule õiguse kasutada teise kinnistu kaudu oma kinnistu ligipääsu või muid vajalikke teenuseid. Eesti õiguses on see vorm servituslikust õigustest ehk kinnistusõigus, mis ei tekita omandiõiguse üleandmist, vaid piirab kinnistu omanikku teatud viisil.

Sisu ja ulatus sõltuvad kokkuleppest või kohtulahendist. Tavaline näide on võimalus kasutada teed, platsialust või tõusu, et jõuda oma kinnistule. Juurdepääsõigus võib hõlmata ka kasutust elektri- või veetorude, side- või muude infrastruktuuriühenduste jaoks. Õigust võib piirata ajaliselt, geograafiliselt või kasutusviisilt ning see peab olema kooskõlas võrdsuse ja mõistliku kasutamise põhimõtetega. Sageli on õiguse teostamine seotud kohustustega, nagu teekatte säilitamine või lubatud kasutusviisi järgimine.

Loomine ja registreerimine: juurdepääsõigus tekib kas kokkuleppe alusel kinnistuomanike vahel, kohtuotsusega või seadusest tulenevalt; see kantakse kinnistusraamatusse, mis tähendab, et õigust omavad tulevad porolisse ning see kohaldub ka tulevastele omandajatele. Pikaajaliselt kehtiva õiguse puhul on oluline, et see oleks selgelt määratletud ja registreeritud, et vältida tulevaste omanikke puudutavaid konflikt.

Kasutus ja piirangud: suurimaid arutelusid tekitavad õiguse ulatuse ja piiride määratlused, samuti kahju või ebamõistliku kuluga seotud küsimused. Vajaduse korral piisab õiguse muutmiseks või lõpetamiseks kokkuleppega või kohtulahendiga, näiteks kui juurdepääsõiguse eesmärk kaob või kinnistud ühendatakse.

Juurdepääsõigust rakendatakse kohtu- ning kinnistusregistri alusel ning see võib olla allikas diskussioonidele kinnisvaraturul, kus see mõjutab kinnisasjade väärtust ja kasutusvõimalusi.