jutuviisid

Jutuviisid ehk narratiivsed viisid kirjanduses kirjeldavad, kuidas lugu jutustatakse: milline on jutustaja hääl, milliseid kõne- ja mõttevorme kasutatakse ning kuidas sündmused ja tegelased lugejani jõuavad. Jutuviisid mõjutavad lugeja tõlgendust, emotsionaalset seotust ning loo tempo ja atmosfääri.

Peamised jutuviisid jagunevad kõnevormide ja narratiivse vaate järgi. Otsene kõne esitab tegelaste otsekuuldava kõne täpselt ning sageli koos jutustaja märkimisega. Kaudne kõne esitab tegelase öeldud sõnad ümberjutustatult, ilma täpse sõnakõlita. Vaba kaudne kõne (free indirect discourse) sulandab narratori hääle tegelase sisemusega, võimaldades mõtete ja tundeid edasi andes jääda vältima otsekõne ja kaudse kõne jäika piiri. Lisaks võib kasutada sisemist mõtete voolu või mõtetevoogu (stream of consciousness), kus tegelase mõtted esitatakse vahetult ja sageli vooluna.

Jutustamisviisi olulised osa on ka narratiivne vaade: esimese isiku jutustus, kus lugu jutustab peategelane enda silmade kaudu ja lugeja saab hinnata ainult selle tegelase teadmisi; ning kolmanda isiku jutustus, mis võib olla piiratud (fokaliseeritud) ehk keskendunud ühe tegelase vaateväljale või piiramatu (omniscient), kus jutustaja teab kõike ja näitab erinevate tegelaste sisemaailma.

Jutuviisid mängivad olulist rolli meeleolu, usaldusväärsust, tegelaste arendamist ja lugeja kaasamist. Autor valib neid hoolikalt vastavalt teose žanrile, eesmärgile ja soovitud lugejakogemusele.