jurisdiktioonist

Jurisdiktioon on õigussüsteemi organi või institutsiooni pädevus kuulata ja lahendada vaidlusi ning rakendada õigust. See määrab, kes võib anda otsuse, millistes asjades ning millises geograafilises ulatuses see otsus kehtib. Jurisdiktiooni saab liigitada mitmel viisil: isikuline jurisdiktsioon (pädevus isikute või organisatsioonide üle), territoriaalne jurisdiktsioon (riigi territooriumi hõlmav pädevus) ja asjakohane (subject-matter) jurisdiktsioon (milliseid juhtumeid kohus võib lahendada). Lisaks eristatakse originaal- ehk alg- (esimese astme) ja apellatsioonijurisdiktsiooni ning eksklusiivset vs mittekeksklusiivset jurisdiktsiooni (kas ainult üks kohus või mitu võivad sama asja lahendada).

Rahvusvahelises õiguses jurisdiktsioon piiritleb riigi suveräänust: territoriaalsus (pädevus tegevustele riigi territooriumil või selle alal), kodanikuvõõrasus ehk jurisdiktsioon kodanike üle välismaal, passiivne personaalne jurisdiktsioon (kriminaalõiguslik pädevus kodanike vastu välismaal) ning universaalne jurisdiktsioon (eriti raskete rahvusvaheliste kuritegude puhul). Lepingu- ja vahekohtu kokkulepped võivad määrata, millist õigust kohaldatakse ja millises kohtus vaidlus lahendatakse; võõrandamine ja täitmine sõltuvad rahvusvahelistest lepingutest ja tunnustamismehhanismidest.

Kokkuvõtlikult on jurisdiktsioon keskne mõiste, mis piiritleb, kellel on pädevus millal ja kus ning millist õigust kohaldada.