isolatsiooniklassid

Isolatsiooniklassid on süsteem, millega kirjeldatakse elektriliste seadmete isolatsiooni kvaliteeti ja kasutaja turvalisust seoses pingega. Need klassid helpivad hinnata, kas seade vajab maaühendust, ja milline on potentsiaalne oht kasutajale. Rahvusvahelised standardid, näiteks IEC 60335 ja IEC 61140, sätestavad klasside alused ja märgistuse.

Klass I seadmed kasutavad põhise isolatsiooni kõrval ka kaitsemaaga ühendust. Maaühendus viib potentsiaalselt ohtliku pingetaseme turvalisele tasandile ning see pakub elektrotehnilise kaitse juhuslike kontaktide korral. Sellised seadmed on tavaliselt varustatud kolmekäigulise pistikuga või muus vormis maaga ühendusega.

Klass II seadmed kasutavad topelt või tugevdatud isolatsiooni ning ei vaja maaühendust. Kui üks osa isolatsioonist kahjustub, tagab teine isolatsioonis strataatkatse üldiselt ohutu kasutamise. Märgistuses on tihti sümbol ruut ruudustiku sees, mis tähistab topeltisolatsiooni.

Klass III seadmed töötavad madalpingega (SELV) ja neid toidetakse spetsiaalsetolt madalpingest allikaga. Need seadmed ei ole mõeldud maaühendusele ning kasutuses on minimaalne oht kõrge pingega kontaktidest, kuna ette nähtud pinged on turvalised.

Märgistus ja vastavus võivad riigiti erineda, kuid isolatsiooniklasside mõistmine aitab valida sobiva turvalisuse ja vastavuse ning tagab seadmete õige paigalduse ja kasutuse. Enne kasutusele võtmist tuleks kontrollida klassi ning vajadusel maaühenduse nõudeid.