ioonühendite

Ioonühendid, tuntud ka kui ioonilised ühendid, on keemilised ühendid, mis koosnevad ioonidest. Need ioonid on laetud aatomid või molekulid, mis tekivad elektronide loovutamisest või vastuvõtmisest. Ioonühendid moodustuvad peamiselt metallide ja mittemetallide vahel. Metallid kipuvad kaotama elektrone, muutudes positiivselt laetud katioonideks, samas kui mittemetallid kipuvad elektrone vastu võtma, muutudes negatiivselt laetud anioonideks. Erineva laenguga ioonid tõmbuvad teineteise poole elektrostaatilise külgetõmbejõu abil, moodustades kristalse võre.

Selle võre struktuur sõltub ioonide suurusest ja laengust ning on ühendi füüsikalisi omadusi määrav. Ioonühendid on tavaliselt tahked ained toatemperatuuril, neil on kõrge sulamis- ja keemistemperatuur ning nad on kõvad ja rabe. Neil ei ole kindlat sulamispunkti, vaid sulavad temperatuurivahemikus. Ioonühendid ei juhi elektrit tahkes olekus, kuna ioonid on võres fikseeritud. Siiski, kui ioonühend lahustatakse vees või sulatatakse, muutuvad ioonid liikuvaks ja ühend hakkab elektrit juhtima. Paljud ioonühendid lahustuvad hästi polaarsetes lahustites, nagu vesi.

Näideteks ioonühenditest on keedusool (naatriumkloriid, NaCl), mis koosneb naatriumi katioonidest (Na+) ja kloriidi anioonidest (Cl-), ning kaltsiumkarbonaat (CaCO3), mis koosneb kaltsiumi katioonidest (Ca2+) ja karbonaadi anioonidest (CO3^2-). Ioonühendid on olulised paljudes looduslikes protsessides ja tehnoloogilistes rakendustes, sealhulgas mineraalide koostises, elusorganismide funktsioonides ja tööstuslikes kemikaalides.