intertekstuaalset

Intertekstuaalsus on kirjandusteaduslik mõiste, mis kirjeldab tekstide vahelist suhet, kus üks tekst viitab teisele tekstile kas otseselt või kaudselt. See tähendab, et tekstid ei eksisteeri isoleeritult, vaid on omavahel seotud erinevate viidete, tsiteeringute, allusioonide või stilistiliste jäljenduste kaudu. Intertekstuaalsus on omamoodi dialoog tekstide vahel, kus uus tekst loeb, tõlgendab ja muundab varasemaid tekste.

Mõiste võttis kasutusele Julia Kristeva 1960. aastatel, tuginedes Mihhail Bahtini ideedele polüfooniast ja dialogismist. Kristeva järgi koosneb iga tekst "mosaiigist", kus tsiteeringud on "absorbeeritud ja muudetud". See tähendab, et ükski tekst ei ole täielikult originaalne, vaid on alati mõjutatud teistest juba olemasolevatest tekstidest.

Intertekstuaalsus võib ilmneda mitmel erineval moel. Otsesed viited hõlmavad tsiteeringuid (koos viitega autorile ja allikale), allusioone (kaudseid viiteid tuntud teostele, sündmustele või tegelastele) ja parafraseerimist. Kaudsemad intertekstuaalsed seosed võivad avalduda stiili jäljendamises, žanrite kasutamises või süžeeliste mudelite kordamises. Lugeja jaoks tähendab intertekstuaalsuse mõistmine seda, et teksti täielikuks nautimiseks ja mõistmiseks on sageli vaja tunda ka neid tekste, millele see viitab. See rikastab lugemiskogemust, lisades mitmeid tähenduskihte ja võimaldades avastada uusi seoseid kirjanduse ja kultuuri vahel.