intertekstuaalset
Intertekstuaalsus on kirjandusteaduslik mõiste, mis kirjeldab tekstide vahelist suhet, kus üks tekst viitab teisele tekstile kas otseselt või kaudselt. See tähendab, et tekstid ei eksisteeri isoleeritult, vaid on omavahel seotud erinevate viidete, tsiteeringute, allusioonide või stilistiliste jäljenduste kaudu. Intertekstuaalsus on omamoodi dialoog tekstide vahel, kus uus tekst loeb, tõlgendab ja muundab varasemaid tekste.
Mõiste võttis kasutusele Julia Kristeva 1960. aastatel, tuginedes Mihhail Bahtini ideedele polüfooniast ja dialogismist. Kristeva järgi
Intertekstuaalsus võib ilmneda mitmel erineval moel. Otsesed viited hõlmavad tsiteeringuid (koos viitega autorile ja allikale), allusioone