polüfooniast

Polüfoonia on muusikaline tekstuur, mida iseloomustab kahe või enama iseseisva meloodialiini samaaegne esitamine. Need meloodialiinid on sama tähtsad ja võivad olla nii meloodiliselt kui ka rütmiliselt erinevad, kuid nad toimivad koos harmoonilises tervikus. Vastupidiselt monofoonele, kus on vaid üks meloodialiin, või homofooniale, kus üks meloodialiin on selgelt domineeriv ja teised seda toetavad, rõhutab polüfoonia iga individuaalse hääle autonoomiat.

Polüfoonia arenes välja keskaja kirikumuusikast, kus algselt oli tegemist lihtsate organumitega, kus lisati olemasolevale gregooriuse laulule üks või mitu paralleelset häält. Renessansiajal saavutas polüfoonia oma õitsengu polüfooniliste vormide, nagu motett ja missa, arenguga. Sel perioodil loodud muusika, eriti selliste heliloojate nagu Josquin des Prez ja Giovanni Pierluigi da Palestrina looming, on polüfoonia meistriteosteks.

Barokiajastu tõi kaasa polüfoonia edasise arengu, eriti Johann Sebastian Bachi loomingus, kus fuuga ja kantaadid esindavad polüfoonilise tehnika tipptaset. Fuuga on keerukas polüfooniline vorm, kus teema esitatakse erinevates häältele järjestikku ja seejärel arendatakse erinevate kontrapunktiliste tehnikate abil. Kuigi polüfoonia ei ole tänapäeval enam muusika keskne stiil, on selle mõju ja tehnikad endiselt olulised paljudes muusikastiilides, sealhulgas jazzis ja filmimuusikas.