Renessansiajal

Renessansiajal (umbes 14.–17. sajand) on Euroopa ajaloo periood, mil keskaja lõpp ja uue aja algus tõid kaasa kultuurilise taassünni. Alguspaigana peetakse Itaalias asuvat Florentsit, kust ideed levisid edasi üle Euroopa.

Peamised tendentsid hõlmasid humanismi, antiiktekstide uuesti hindamist ja kriitilist mõtlemist, uute õppeainete arendamist ning hariduse laiendamist. Renessansi vaimus pöörati tähelepanu inimese potentsiaalile ja uudishimule maailma vastu, mis lõi soodsa pinnase kujunemaks kaasaegsele mõtteviisile.

Renessansi kunstis ja arhitektuuris tõusis esile uus esteetika: klassikaliste vormide taaspuhkamine, realismi suurenemine ning oluliste loojate panus, nagu Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Raphael. Teaduses muutus meetodiline lähenemine ning trükikunsti laialdane levik 15. sajandil suurendas teadmiste kättesaadavust.

Copernicus, Vesalius ja Galileo esindasid intellektuaalset muutust, mis asetas aluse teadmiste ja teadusliku meetodi arendamisele ning võimaldas renessansi mõju ulatuda laiemasse ühiskonda. Renessanss mõjutas ka religiooni ja poliitikat: humanistlik mõtlemine aitas kaasa reformatsioonile ja kiriku kriitikale ning lõi eeldused uutele filosoofiatele ja riigikordadele.

Renessansiajaga seotud mõjud lõid aluse kaasaegsele Euroopa mõtlemisele ja haridusele. Renessanss lõppes eri piirkondades erineval ajal, kuid selle mõju – humanism, teaduslik mõtlemine ja kunstiline uuendus – jäi püsima ning mõjutas hilisemat kultuuri ja haridust.