polüfoonia

Polüfoonia on muusika tekstuur, kus kaks või enam sõltumatult liikuva meloodia esitatakse samaaegselt. Hääled on iseseisvad ja nende koosmõju loob kontrapunti; lõppharmoonia tekib nende koostoimes. See tekstuur erineb monofooniast, kus on vaid üks meloodia, ning homofooniast, kus peamine meloodia on ümbritsetud harmoonilise saatjaga.

Polüfoonia kujunes peamiselt Lääne-Euroopas keskajal, 9.–12. sajandil organumi arengu tulemusena. Esimesed püsivad mitmehäälised vormid tekkisid organumi lisanduste kaudu. 12.–13. sajandil mängisid Notre Dame’i koolkonna heliloojad Léonin ja Pérotin olulist rolli mitmehäälse kontrapunkti arendamisel. Renessanss (ligikaudu 1450–1600) tõstis kontrapunkti taset ja pakkus keerukamaid imiteerivaid ning mitteriidulisi vorme; heliloojad nagu Josquin des Prez ja Palestrina on selle perioodi võtmefiguurid. Barokk (17.–18. sajand) süstis sügavama kontrapunkti ning fuugakujundused; selle tipuks peetakse J. S. Bachi tööd. 19. ja 20. sajandil jätkus polüfoonia erinevate stiilide ja tehnika arenguga ning see hõlmas ka mittevalgeid traditsioone, nagu Gruusia georgi polüfoonia.

Tüübid ja tehnikad hõlmavad imitatsioonilist polüfooni (korduvad motiivid sisenevad erinevates häältes), canoni ja ronda mooduseid. Polüfoonia võib ilmneda nii vokaalses kui ka instrumentaalses muusikas ning seda esitatakse koorides, kammeransamblites ja orkestrites.

Näited hõlmavad 13. sajandi ingliskeelset roundi Sumer is icumen in ja erinevaid georgi polüfoonia traditsioone, mis on saanud olulisteks kultuuripäranditeks.