innovatsioonipoliitikale

Innovatsioonipoliitika on avaliku sektori tegevus, mille eesmärk on luua tingimused teadus- ja arendustegevuse ning ettevõtluse innovatsiooni soodustamiseks. See katab strateegilise raamistikku, ühtlustab ressursse ning arendab ökosüsteeme, kus teadus, ettevõtlus ja avalik sektor saavad koostööd teha.

Peamised eesmärgid hõlmavad majanduskasvu ja töökohtade loomist, konkurentsivõime parandamist, tootmise ning teenuste innovatsiooni edendamist ning jätkusuutlikkuse ja sotsiaalse heaolu suurendamist. Samuti püütakse suurendada inimkapitali, soodustada digitaliseerimist ning parandada avaliku sektori efektiivsust ja kliendikogemust.

Põhivahendid jagunevad mitme valdkonna vahele. Rahastus hõlmab riiklikke toetusi, investeeringuid, maksu- ja stiimulipoliitikaid ning Euroopa Liidu programme. Regulatiivsed vahendid hõlmavad standardeid, õiguskeskkonna parandamist ja eksperimenteerimise (nt regulatiivsed sandboxid) võimaldamist. Riigihanked ja ostujoonised saavad suunata ostudega innovatsiooni, samas tagatakse andmete kasutus ning avatud teadus ja teadmiste jagamine. Lisaks on tähtsal kohal intellektuaalomandi ja haridus- ning koolituspoliitika, et arendada oskusi ning luua järjepidevaid karjäärivõimalusi.

Korralduslikult nõuab innovatsioonipoliitika koordineerimist riiklikul tasandil ning koostööd ülikoolide, ettevõtete, mittetulundusühenduste ja piirkondlikeashal. Muutuvates oludes hinnatakse mõju ja tulemusi ning vajadusel korrigeeritakse suundasid.

Väljakutsed hõlmavad ressursi jaotuse ebaühtlust, pikaajalise mõju mõõtmist ning regulatiivsete ja geograafiliste lõikumiste ületamist. Rahvusvaheline koostöö, eriti Euroopa Liidu ja OECD-i platvormidel, aitab jagada parimaid praktikaid ja vahendeid.