injektioon

Injektsioon on meditsiiniline manustamisviis, mille käigus vedelik või lahus süstitakse organismi naha või koe kaudu nõela ja süstla abil või muu sobiva seadmega. See võimaldab ravimite kiiret toimet või kontrollitud imendumist ning on oluline vahend paljudes meditsiinivaldkondades.

Peamised manustamisviisid on nahaalune süst (nahaalune injektsioon), lihasesse (intramuskulaarne, IM), veeni (intravenoosne, IV) ja nahas (intradermaalne, ID). Mõnikord kasutatakse ka muid teid, näiteks intraartikulaarset või epiduraalset injektsiooni.

Injektsioonide kasutusvaldkonnad hõlmavad vaktsiine, insuliini, lokaalseid anesteetikume, analgeetikume ja teisi ravimeid, mis vajavad kiiret või kontrollitud manustamist või ei ole suukaudselt efektiivsed.

Protseduur eeldab aseptikat ja korrektset käitumist: kasutatakse uut nõela ja puhaste tööriistu, ravim manustatakse õiges kontsentratsioonis ja annuses ning vali teep/ piirkond valitakse vastavalt ravimi omadustele. Nahk töödeldakse ning süst tehakse ette nähtud teel; pärast süstimist jälgitakse võimalikke reaktsioone.

Riskid hõlmavad infektsiooni, verejooksu, kohalikke kudede vigastusi ning allergilisi või süsteemseid kõrvaltoimeid. Nõuetekohane tehnika, sobiv annus ja järjepidev jälgimine vähendavad riske.

Ajalugu: kaasaegsed süstlad ja nõelad hakati arendama 19. sajandil, mis võimaldas täpse ja ohutu ravimite manustamise. Täna on injektsioon laialdaselt kasutatav ravimeetod, mida viivad läbi koolitatud tervishoiutöötajad.