vaktsiine

Vaktsiin on bioloogiline preparaat, mis stimuleerib immuunsüsteemi tekitama mälurakke ja antikehi, pakkudes kaitset konkreetse haiguse vastu. Vaktsiinid võivad sisaldada elus attenueeritud viiruse või bakteri, inaktiveeritud (töödeldud) viiruse või bakteri, toksoidid, konjugaat- või subühikkomponente ning uue põlvkonna tehnoloogiaid nagu DNA- või RNA-vaktsiinid ja viirusvektori vaktsiinid. Pärast vaktsineerimist tekivad organismis B- ja T-rakud ning mälurakud, mis võivad haigust tulevikus kiiresti ära tunda ja raskete sümptomitega haiguste tekkimist ennetada.

Vaktsiinide ajalugu ulatub 18. sajandi lõppu, kui Edward Jenner demonstreeris lehmapõletikust saadud materjali kasutamist kaitseks variola (suurpõdemise) vastu. Aastakümned ja sajandid järgnesid, viiesidu arenguga arendati järjest rohkem vaktsiine ning nende laialdane kasutamine vähendas mitmete haiguste levikut ja mõnel juhul viiski nende täielikulikkuni.

Vaktsiinide tüübid: elus attenueeritud vaktsiinid; inaktiveeritud vaktsiinid; konjugaat- või subühikvaktsiinid; toksoidvaktsiinid; DNA- või RNA-vaktsiinid ning viirusvektori vaktsiinid.

Ohutus ja regulatsioon: vaktsiinid läbivad ulatuslikud eel- ja järelanalüüsid ning neid reguleerivad riiklikud tervishoiu- ja ravimiametid. Kõrvaltoimed on tavaliselt kerged (punetus, valulikkus, väsimus); tõsisemad reaktsioonid on haruldased ja hoolikalt jälgitavad. Vaktsiinide kasulikkus rahvatervises ületab sageli riskid.

Säilitamine ja mõju: paljud vaktsiinid vajavad külmhoidust ning nõuavad külmhooaja kindlustamist. Laialdased immuniseerimiskampaaniad kaitsevad kogukondi, tekitavad herd-immuniteedi ja piiravad haiguste levikut. Ka kaasaegsed tehnoloogiad on kiirendanud vaktsiinide väljatöötamist ja kasutuselevõttu.