initsialiseerimist

Initsialiseerimist on protsess, mille käigus antakse süsteemile, tarkvarale või andmetele algväärtused ning vajalik seadistus enne nende kasutamist. Eesmärk on luua määratletud, töökorras olek ning tagada ettenähtud käitumine ja stabiilsus.

Initsialiseerimine toimub mitmel tasandil. Arvutisüsteemide käivitamisel määratakse riistvara olek, laaditakse operatsioonisüsteem ja seadistatakse tööruum. Tarkvaralises kontekstis hõlmab see muutujate algväärtustamist, resursside broneerimist ja komponentide ettevalmistust enne nende kasutamist. Andmestruktuurides luuakse esialgsed väärtused ja püsiv olek, mida funktsioonid kasutavad.

Valdkondades eristatakse tavaliselt staatilist, dünaamilist ja laisk initsialiseerimist. Staatiline initsialiseerimine toimub, kui kood laadub või klassi statilised liikmed määratakse ette. Dünaamiline initsialiseerimine tekib jooksvalt, näiteks ressurssi esmalt vajadusel või kasutamise hetkel. Laisk initsialiseerimine ehk lazy initialization viib algväärtustuste loomise ainult siis, kui need on tegelikult vaja.

Võimalikud riskid hõlmavad initsialiseerimise järjekorraküsimusi ja konkurentsiprobleeme mitmetuumalises või asünkroonse koodiga keskkonnas. Hea tava on tagada etteantud olek, vältida korduvat initsialiseerimist ning selgesti hallata sõltuvusi ja ressursse.

Initsialiseerimine on alus tarkvara ja süsteemide usaldusväärsuse ja jõudluse tagamisel. Erinevates keeltes ja raamistikudes on mehhanismid erinevad: C ja C++-s statiline muutujate initsialiseerimine, Java-s staatilised plokid ja initsialiseerimismehhanismid, Pythonis kasutatakse __init__-meetodit klassi instantsi initsialiseerimiseks ning mõnikord ka __new__ objekti loomisega seotud toimingutes.