immunosupressiivseid

Immunosupressiivsed ravimid on ained, mis vähendavad või muundavad immuunvastust. Nende peamised kasutusvaldkonnad on elundisiirduste hülgamise ennetamine ning autoimmuunsete ja põletikuliste haiguste ravi. Neid aineid kasutatakse sageli koos teiste ravimitega ja nende kasutus nõuab arsti järelvalvet.

Ravimite toimemehhanismid on erinevad. Kalküneriinide inhibiitorid, nagu tsüklosporiin ja takrolimus, vähendavad T-lümfotsüütide aktiveerimist. mTOR inhibiitorid (sirolimus, everolimus) piiravad rakkude proliferatsiooni. Antimetaboliidid (asatiopriin, mikofenolaat) takistavad DNA sünteesi ja rakkude jagunemist. Kortikosteroidid (prednisoloon) omavad laia spektri immunosuppressiivset toimet. Bioloogilised ravimid (rituximab, infliksimab, adalimumab, tocilizumab) vähendavad spetsiifilisi immuunreaktsioone; tsütotoksilised ained (tsüklofosfamiid) võivad vähendada kiiresti jagunevate rakkude kogust.

Kasutamisel esinevad infektsioonide oht ning mitmesugused kõrvaltoimed. Võimalikud on neeru-, maksa- või südamega seotud tüsistused, samuti hüpertensioon, hüperglükeemia, lipiidide muutused, osteoporoos, aneemia ja trombotsütopeenia. Pikaajaline kasutamine suurendab teatavate pahaloomuliste haiguste riski. Koostoimed ravimite vahel on levinud, eriti tsütokroom P450 süsteemi mõjutavate ravimitega. Monitooring hõlmab vereanalüüse, ravimite kontsentratsioonide kontrolli ning neeru- ja maksafunktsiooni seiret.

Ravimite valik ja kasutusperiood sõltuvad haigusest, patsiendi vanusest ja üldisest terviseseisundist ning eeldavad arsti järelvalvet. Õige doseerimine ja järkjärguline lõpetamine on oluline hülgamise vältimiseks ja ravivastuse säilitamiseks.