Antimetaboliidid

Antimetaboliidid on ravimite klass, mida kasutatakse peamiselt vähivastases ravis ning mõnel juhul autoimmuunhaiguste ravis. Need ained on struktuurilt sarnased rakkude loomulikule metaboliidile ning nende toime põhineb metabolismi pidurdamisel või nukleotiidide asendamisel, mis aeglustab või katkestab DNA ja RNA sünteesi.

Toimemehhanismid jagunevad peamiselt kahte rühma: ensüümide inhibeerimine ja nukleotiidide asendamine. Enamasti inhibeerivad need olulisi ensüüme nagu dihydrofolaatreduktaas või thymidülaatsütülaadi sünteesi. Teine lähenemine hõlmab ravimite integreerumist DNA-sse või RNA-sse (nt cytarabine, gemcitabine, azacitidine, decitabine). Mõned antimetaboliidid mõjutavad laiemalt nukleotiidide sünteesi ja rakujagunemist, ning need on sageli kõige tõhusamad S-faasiks mõeldud tsüklites.

Kasutus: Antimetaboliidid on olulised lümfoomide ja leukeemiate ning paljude soliidkasvajate ravi osad. Methotrexate ja 5-fluorouracil on laialdaselt kasutatavad, samuti cytarabine ja gemcitabine hematoloogias ning azacitidine ja decitabine verehaiguste korral. Need ravimid on tihti osa kombinatsioonravi, mis suurendab efektiivsust.

Toksilisus ja vastupanu: Kõrvaltoimed hõlmavad tavaliselt luuüdi supressiooni, mukosiiti, iiveldust ning maksa- või neerotoksilisust. Vastupanu võib tekkida muutuste tõttu folaatide metabolismis või nukleotiidide sünteesi mehhanismides, samuti ravimite väljutamisel organismist.

Ajalugu: Esimesed antimetaboliidid võeti kasutusele 1940.–1950. aastatel; näidete hulka kuulub methotrexate (1947). Need aines on oluliselt muutnud onkoloogia ja autoimmuunhaiguste ravi.