immunosuppressiivset

Immunosuppressiivsed ravimid on ained või ravimeetodid, mis vähendavad immuunsüsteemi aktiivsust. Nende peamised kasutusvaldkonnad on elundisiirduste vastuvõtlikkuse vähendamine, autoimmuunhaiguste ravi ning graft-versus-host disease profülaktika hematopoetilise tüvirakkude siirdamisel.

Peamised ravimirühmad hõlmavad tsüklosporiini ja takrolimiiini (calcineurin inhibitors), antimetaboliide (azathiopriin, mycophenolate mofetil), mTOR-inhibiitoreid (sirolimus, everolimus), kortikosteroide (prednisoloon) ning bioloogilisi ravimeid (näiteks rituximab). Igal rühmal on spetsiifiline mehhanism, kuid ühine omadus on immuunsüsteemi pärssimine, et vähendada immuunreaktsioone.

Nende toimemehhanismid varieeruvad: calcineurin inhibiitorid takistavad T-rakkude aktiveerumist ja IL-2 tootmist; antimetaboliidid pidurdavad rakujagunemist puriinide sünteesi kaudu; mTOR-inhibiitorid pidurdavad rakkude kasvu ja proliferatsiooni; kortikosteroidsed ained on laiaulatuslikud põletikuvastased ja immunosuppressiivsed; bioloogilised ravimid sihivad täpsemaid immunsüsteemi osi, näiteks CD20-laadseid B-rakke või tsütokiine.

Kõrvaltoimed ja riskid on olulised: suurenenud nakkuste risk ning võimalus malignepuhangu tekkeks, neeru-, maksa- või südamekahjustus, hüpertensioon, metaboolsed häired (nt hüperglükeemia, osteoporoos). Ravimite vaheline suhtlus on sagedane ning patsientide jälgitakse regulaarselt vere- ja organifunktsiooni näitajaid ning ravivastust. Immunosuppressiivsete ravimite kasutus nõuab hoolikat individualiseerimist ja meditsiinilist järelhooldust.