identsusfunktsioonid

Identifikatsiooni funktsioonid, tihti lühendatult "identsusfunktsioonid", on programmeerimises funktsioonid, mille peamine eesmärk on tagastada sisendobjekt muutmata kujul. Need funktsioonid ei rakenda mingit töötlemist ega muudatust objektile, vaid toimivad lihtsalt "läbipaistva" kihina. Mõned programmakeeled pakuvad spetsiifilisi identiteetfunktioone, kuid sageli võib sama efekti saavutada ka tavalise funktsiooni abil, mis võtab ühe argumendi ja tagastab selle otse.

Kasutatakse mitmesugustes olukordades. Näiteks funktsioonide ahelates, kus soovite lisada sammu, mis ei muuda andmeid, kuid mida saab hiljem muuta või asendada keerukama loogikaga. Samuti võivad need olla kasulikud disainimustrites, nagu dekorator, kus algne funktsioon on sageli identiteetfunktsioon, kuni sellele lisatakse täiendav käitumine.

Lihtsus on identiteetfunktsiooni peamine omadus. See teeb neist kergesti mõistetavad ja kontrollitavad. Kuigi nad ei lisa otsest funktsionaalsust, on neil oluline roll programmi struktuuri ja paindlikkuse tagamisel, võimaldades arendajatel koodi organiseerida ja hiljem seda lihtsamini laiendada. Mõnikord kasutatakse neid ka ajutiste lahendustena või täidetud funktsioonidena, mis ootavad oma lõplikku implementatsiooni.